Kohtuistung toimub 4. mail 2020 Harju Maakohtus. Olulise tähtsusega vaidlus loob suure tõenäosusega prestsedendi töövaidlustes.

Tööandja leiab, et töötaja puudus töölt põhjuseta, sest et esitanud töövõimetulehte. Eluliselt tähendab see seda, et haigeks jäänud töötaja ei pöördunud 1-2 päevaste haigestumiste juhtudel arsti juurde töövõimetust vormistama. Eks iga mõistlik isik saab aru, millal peaks arste tüütama ja millal mitte. Millest siis ei saada siin aru? Kusagilt on justkui säilinud selline “stagnaaegne” mentaliteet, et alluvussuhe tähendab seda, et igal juhul eeldame töötaja valetamist vms tööluusi. Justkui peaks töötaja tõendama oma kerget haigestumist, aga seejuures tööandja selle haiguspäeva eest maksma ei pea. Tegeliikuses see muidugi nii ei olegi. Seadusest võib aru saada õigesti ja valesti, kuid lähtuma peab igal juhul hea usu põhimõttest.

Mis siis tegelikult juhtus? Süüdlane ei olnudki gripp, vaid selgus, et tööandja ise põhjustas töötajale haiguspäevadele tarbe. Ebavõrdne kohtlemine tööülesannete jaotamisel, liigne töökoormus, samuti ebaterve õhkond töökohal ja halvad suhted teise töötajaga ning kõigele lisaks tööandja äärmine apaatsus promleemidega tegeleda, viis töötaja läbipõlemiseni.

Tööstressist kujunes töötajal välja depressioon. Depresiooni tõttu jäi töötaja kolmeks kuuks haguslehele ning seepeale tegi tööandja töötajale hoiatuse. Hoiatuse kohaselt oli töötaja korduvalt töölt puudunud, kuid ei esitanud puudumiste kohta haguslehti.

Töötaja viibis haguslehel kolm kuud. Tööle tagasi sulandumine töötajal aga ebaõnnestus. Tööle naastes palus töötaja tööandjalt võimalust tööd teha ajutiselt kodus (kodukontor), kuid tööandja keeldus. Töötaja haigestus uuesti, mispeale ütles tööandja töötajaga töölepingu erakorraliselt üles.

Töötaja pöördus tööinspektsiooni juristide nõustamisel töövaidluskomisjoni, kuid tulemus oli null. Vaidlus ülesütlemise õiguspärasuse üle lahendati töövaidluskomisjonis töötaja kahjuks ning seejärl pöördus töötaja büroo poole hagimenetluse algatamiseks.

Õiguslikkus tähenduses eksis töövaidluskomisjon selles asjas esiteks töölepingu seaduse kohaldamisel ning teiseks ka menetluses väga olulise ülesande s.o selgitamiskohustuse täitmisel. Tööõigust puudutuavates asjades on oluliselt kõrgem uurimispõhimõte. Töövaidluskomisjoni kohustus on asjaolud välja selgitada ning võimalikke õiguslike lahendusi pooltega arutada. Vajadusel teha ettepanek tõendite esitamiseks. Tegelikkuses on kõrgem selgitamiskohustus töövaidlusasjadele isegi kohtus. Seega ei nõustunud töötaja töövaidluskomisjoni otusega ja pöördus õigusabi saamiseks büroo poole.

Büroo esindab töötajat kohtus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes ja hüvitise nõudes. Büroo nõuab töötaja kasuks välja kuue kuu töötasu suuruse hüvitise. Hüvitise nõue on suurem kui on seadusesse märgitud miinimum ja mõnevõrra tavatu senisest kohtupraktikast lähtudes. Samas on märgata dentsentsi, et kohtud muutuvad julgemaks ja on hakanud välja mõsitma suuremaid hüvitisi kui on se seadusesse märgitud kolme kuu töötasule vastav määr. Büroo ei pea hüvitise nõuet asjaolusid arvesse võttes liiga suureks. Hüvitis peabki olema õiglane. Hüvitise institutsioon ei ole mitte üksnes töökaotusese tähenduses kahjunõue, vaid peab ka korvama emotsionaalse kahju e mittevaralise kahju. Üks oluline nüanss on veel – moraalse kahju ulatuse määramisel on see vaidlevate poolte käitumine. Just tööandja käitumine ja suhtumine töötajasse on üheks aluseks suuremat hüvitist nõuda. Tööandja ei ole isegi mitte püüdnud asjas õigusrahu saada, kuigi see oleks talle lõpastmes mitmeid kordi odavam valik olnud, kui rumala võitu jonni ajamine. Argumenti toetab ka rahvusvaheline õigus ja Euroopa Liidu liikmesriikide kohtupraktika. Kohtuistung toimub selles asjas 4. mail 2020 Harju Maakohtus.

Kohtuasjade arutamist võib igaüks tulla avalikule istungile vaatama.