Viimastel aastatel on Eestis olnud mitmeid teemasid – alates tuuleparkidest ja elektrihinna kujunemisest kuni Rail Balticu ning Nursipalu harjutusvälja laiendamiseni – kus kodanikud tunnevad, et neil pole reaalset võimalust kaasa rääkida. Kui avalik debatt on suletud, otsused tehakse kinniste uste taga ja kriitika saab kiirelt sildi “vandenõuteooria”, siis tekib küsimus: kas selline lähenemine on kooskõlas põhiseadusega?
📌 Põhiseadus ja kodanike õigus kaasa rääkida
Eesti põhiseadus sätestab selgelt, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusriigile. Kui kodanikel pole võimalik kaasa rääkida, kas see ei tähenda, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on ohus?
1️⃣ Õigus saada teavet (PS § 44)
“Igaühel on õigus saada seadusega ettenähtud korras üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet riigiasutustelt.”
➡ Kui olulised otsused tehakse ilma läbipaistvuseta ja elanikel puudub ligipääs tegelikule informatsioonile, siis kas riik täidab oma kohustust anda kodanikele ausat ja arusaadavat infot?
2️⃣ Sõnavabadus ja arvamuste paljusus (PS § 45)
“Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet.”
➡ Kui poliitikud ja meedia naeruvääristavad kriitilisi küsimusi ja sildistavad need vandenõuteooriateks, kas see ei pärsi demokraatlikku arutelu? Demokraatia eeldab erinevate arvamuste kuulamist, mitte nende summutamist.
3️⃣ Kodanike võrdne kohtlemine ja osalusõigus (PS § 12, § 10)
“Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste või muude veendumuste tõttu.”
➡ Kui riik kuulab ainult teatud huvigruppe ja jätab kodanikud otsustusprotsessidest välja, kas see pole ebavõrdne kohtlemine? ➡ Kas näiteks tuuleparkide, Rail Balticu, Nursipalu harjutusvälja ja elektrihinna teemadel peaks olema kodanikel reaalne võimalus oma häält kuuldavaks teha, mitte ainult “kuulamisüritusi”, kus tegelikku mõju pole? ➡ Tihtilugu õigustab üht või teist otsust normatiiv, näiteks kui kaugel võib tuulik elumajast asuda. Kuid need normid on sageli valmis enne debatti. Kui pole päris kindel, kas mõjude uuringud on olnud piisavad normi määratlemiseks, peab tavakodanik oma hääle kuuldavaks tegemiseks seda normi kohtus vaidlustama. Õigusselguse ja kindluse jaoks peaks norm kujunema legitiimsel viisil – avaliku arutelu ja teaduslike uuringute põhjal, mitte ainult administratiivse määruse kaudu.
Näiteks:
- Tuuleparkide kauguse norm elamutest – enne, kui elanikud said reaalselt kaasa rääkida, oli kauguse normid juba kehtestatud.
- Rail Balticu trassivalik – tehtud enne, kui laiem avalikkus sai mõjuanalüüside üle arutleda.
- Nursipalu harjutusvälja laiendus – kohalikud avastasid juba kinnitatud otsused post factum, ilma et oleks toimunud sisuline arutelu.
📌 Kas teistes riikides on kodanike kaasamine õnnestunud?
Mitmes riigis on leitud viise, kuidas kodanikke päriselt kaasata ja anda neile otsustusõigus:
- Iirimaa lõi Kodanike Assamblee, kus juhuslikult valitud kodanikud arutasid põhiseaduse muutmist puudutavaid teemasid (nt abordi ja samasooliste abielu legaliseerimine). See viis rahvahääletusteni, kus rahvas sai päriselt otsustada.
- Šveitsis on otsedemokraatia süsteem, kus kodanikud saavad rahvahääletuste kaudu mõjutada paljusid seadusi ja poliitilisi otsuseid.
- Soome „Otakantaa” platvorm võimaldab kodanikel osaleda seadusloomeprotsessis, andes neile reaalse võimaluse oma arvamus esitada ja mõjutada poliitilisi otsuseid.
Need näited näitavad, et kui kodanikud saavad sisulise rolli otsustusprotsessis, suureneb ka nende usaldus riigi vastu ning tehtud otsused on legitiimsemad.
📢 Miks debati puudumine on ohtlik?
📌 Kui kodanikud tunnevad, et nende arvamust ei kuulata, siis kaotab riik usalduse.
📌 Kui kriitikuid sildistatakse ja ignoreeritakse, siis tegelikult surutakse alla sõnavabadust ja piiratakse ausat arutelu.
📌 Kui valitsus ei suuda selgitada ja põhjendada otsuseid, siis see tekitab rohkem vandenõuteooriaid, mitte vähem.
🚀 Kas Eesti vajab ausamat ja avatud diskussiooni?
Kas riik peaks olema kodanike jaoks, mitte vastupidi? Kui demokraatia tähendab rahva osalust, siis kas Eesti poliitiline kultuur peab muutuma selliseks, kus kriitilised küsimused saavad sisulise vastuse, mitte pelgalt propagandistliku reaktsiooni?
👉 Kas sul on tunne, et Eesti liigub rohkem avatuse või suletud poliitika suunas? Kas kodanikud peaksid nõudma rohkem kaasamist ja ausamat arutelu?