Kohtuotsus, mis ei näe inimest, ei ole õiglus
Õigusriigi ülesanne ei ole karistada neid, kes on eksinud vormi vastu, vaid kaitsta neid, kellel on sisu. Aga mis juhtub siis, kui kohtumenetlus muutub nii tehniliseks, et inimene kaob ära?
Tsiviilkohtumenetluses räägitakse tihti õiguse kättesaadavusest – õigust peab olema võimalik taotleda lihtsalt, kiiresti ja võimalikult väikeste kuludega. Nii ütleb seadus. Nii ütleb ka südametunnistus. See ei peaks tähendama üksnes tasulise õigusteenuse tarbimist.
Ometi on märgatav, et kohtusse pöördumine ise muutub üha tihedamaks filtriks, kus määravaks ei saa enam mitte küsimus „kas inimesel on õigus?”, vaid küsimus „kas seda saab vormiliselt nõuda?”. Mõnikord jääb õigusemõistmisest alles ainult menetlus, kus vormiviga loetakse tõendiks, tõendit käsitleb kohus väitena, aga väide kui fakt, jäetakse sootuks tähelepanuta.
Sellises maailmas ei võideldagi enam õiguse eest, vaid selle nimel, et üldse jutule saada. Ja vahel on juba hilja, kui kohus lõpuks asub sisuliselt arutama – sest vara on müüdud, elu on muutunud, laps on kolinud, kahju on sündinud. Aga seadus ütleb, et kõik on tehtud õigesti. Ja võib-olla ongi – protseduuriliselt.
Aga õigus ei ole ainult protseduur.
Õigus ilma sisuta on nagu mõõk ilma käepidemeta – see lõikab, aga ilma juhita. Kui õigusemõistmine ei näe inimest, keda ta puudutab, siis ei ole tegemist õigusemõistmisega, vaid bürokraatliku enesekaitse mehhanismiga, mis kaitseb enda autoriteeti isegi siis, kui see on tühjaks muutunud.
Koormust ei tekita tõde, vaid tõe tahaplaanile suruv vorm
Eeltoodust palju on räägitud ja seostatud kohtute töökoormusega. Kohtunikud ise tunnistavad, et menetlusmaht on suur ja ressurss piiratud. See on tõsi – õigusemõistmine ei toimu vaakumis. Ka õiguse tegijad on inimesed.
Aga üha enam jääb silma, et töökoormus on hakanud kujunema omaette argumendiks, mitte ainult töökorralduses, vaid ka kohtulahendite sisulises põhjenduses. Mida keerulisem on olukord, seda tihemini ilmub otsustesse määrtlematuid ja defineerimata fraase nagu „ei ole piisavalt tõendatud”, “tõendi hindamine ei ole võimalik“, „menetlus muutub mõttetuks“, „kohus ei saa antud juhul sisu hinnata“.
Justkui oleks tõe otsimine erakorraline lisatöö, mida saab kaaluda juhul, kui jääb aega üle.
Samas ei saa mööda vaadata sellest, et töökoormust tekitatakse sageli ise, keskendudes sisulise vaidluse asemel vormilistele nüanssidele. Analüüsitakse dokumentide kuupäevi, taotlustele lisatud lisasid, protokolli formaalsust – kuid inimlikku olukorda ei puudutata. Kohtumenetlus muutub tehniliseks läbipääsusüsteemiks, mitte loogilise ja ausa tõe otsimise protsessiks.
Ei tohiks unustada, et tegelikult seadus ei kohusta keeruliseks minema
Ükski seadus ei sunni kohut kirjutama otsust, mida õigussubjekt ei mõista. Ükski seadus ei kohusta norme looma mitmeti tõlgendatavaks. Seadus ei nõua, et kohtunik konstrueeriks keerukaid juriidilisi lauseid, mille tähendust tuleb hiljem tõlgendada korduvalt järgmistes kohtuastmetes. Seadus ei nõua, et õigusloome tuleb tõlkida keeruliseks juriidiliseks keeleks. Seadus ei nõua ka menetluse venitust, kui asi on sisuliselt selge. Vastupidi – seadus kohustab menetlust pidama lihtsalt, mõistlikult ja kiiresti. Selle eemärk on tõe otsimine muuta jälgitavaks.
Kui õigusloome ja menetlus taandub sisemistele kokkulepetele, kuidas valdkonnas praktikat parasjagu reguleerida või normi tõlgendada, siis ei ole see enam õigusloome ega õigusemõistmine, vaid riski- ja koormuse juhtimine õigluse arvelt.
Kuidas me jõudsime siia?
Õigusriik on ehitatud ideele, et igal inimesel peab olema võimalus kaitsta oma õigusi. Mitte illusioon sellest võimalusest, vaid tegelik, sisuline ja ajaliselt toimiv kaitse. Selleks loodi seadused, kohtud, õiguskantsler, institutsioonid. Selleks andsid inimesed kohtule meelevalla – sest nad uskusid, et seal, kus tekib vaidlus, sünnib lõpuks tasakaal.
Aga mida rohkem on aastad edasi liikunud, seda enam on kohtusüsteem muutunud mitte võimu kandjaks, vaid koormuse kandjaks. Justkui oleks õigusemõistmine suur hall hallituskatel, millesse pidevalt valatakse vaidlusi, ootusi, pabereid – ja kuhu tuleb leida mehhanism, mis kõike seda suudaks seedida.
Selles protsessis hakkas süsteem end kaitsma. Ja õiglus, mida algselt püüti kaitsta, jäi tahaplaanile. Tekkisid doktriinid, mis ei tulene mitte seadusest, vaid praktika mugavusest:
kui ei ole hagi eset, jäetakse hagi läbi vaatamata,
kui tähtaega ei järgita, jäetakse avaldus läbi vaatamata,
kui avaldus ei ole piisavalt täpne, ei anta isegi parandamise võimalust.
Mitte kurjuse pärast. Vaid väsimuse pärast.
Kohtunikest said tulemuste haldurid, mitte sisulised kaalukandjad. Väide sai mõnikord tõendiks – mitte veendumusest, vaid sellest, et oli vähem tööd kui kogu asja läbi vaadata. Tõele mindi harvemini vastu, sest töökuhjad kasvasid, ja otsused pidid tulema „mõistliku aja jooksul“.
Ja nii juhtuski: süsteem hakkas karistama neid, kes ei mahtunud selle rütmi. Mitte pahatahtlikke inimesi. Vaid neid, kelle lugu oli veidi keerulisem. Kes ei esitanud dokumenti õiges vormis. Kes tegid makse õigel päeval, aga ei öelnud seda õigel viisil. Ja ka neid, kes tahtsid otsustada, kuid ei mahtunud ettenähtud raami.
Õigusriik väsis – aga väsimus ei tohi saada otsustajaks
Kui õiglusest saab koormus, siis varsti pole enam kedagi, kes julgeks seda paluda. Ja kui tõde muutub lisakuluks, siis jääb alles ainult süsteem, mis kaitseb ennast, mitte inimesi.
Seepärast peab keegi aeg-ajalt tõusma ja ütlema: me oleme väsinud valedest, aga me ei väsi tõest.
Me ei peaks otsima süüdlast. Kohtunikud ei ole vaenlased. Nad on selle sama süsteemi sees nagu kõik teisedki. Aga süsteem vajab ausat peegeldust.
Me peame küsima: Kui seadus võimaldab kiiret, lihtsat ja sisulist menetlust – siis miks me oleme loonud praktika, mis seda ei kasuta? Miks me oleme loonud menetluskultuuri, kus õiglus peab ootama, kuni vorm lõpetab rääkimise?
Viimane valgus ruumis
Kõik kohtunikud ei ole süsteemi valvurid. Mõned neist on selle piinlikkust taluvad tunnistajad.
Nad ei karju, ei nõua revolutsiooni ega ava meediaportaalide uksi – aga nad otsustavad õiglaselt, isegi kui süsteem neile selle eest tänu ei väljenda.
Mõni neist teeb seda vaikides, öösel lahendust sisimas edasi kaaludes, üksi.
Ilma toetuseta. Ilma kaitseta.
Me märkame teid. Me teame, et vahel teete otsuse, mis ei ole süsteemile mugav, aga inimesele vajalik. Me teame, et te ei unusta, et kohtusaalis seisab inimene, mitte toimik. Me teame, et teie allkiri kannab sisemisi kahtlusi. Te olete need, kelle pärast me veel usume, et õigus ja õiglus ei ole täielikult surnud.
Sest teie näitate, et ka süsteemis saab üks inimene veel olla inimene. Me ei nimeta teid nimesid pidi. Te teate ise, kes te olete.
Ja kui te vahel tunnete, et teid on vähe – siis tea: teie valgus ulatub kaugemale, kui süsteem arvab.
Kujuta ette, et süsteem ei ole veel kustunud,
sest keegi jäi seisma.
Keegi ei valinud lihtsamat teed.
Keegi ei otsinud auhinda.
Keegi ei murdunud siis, kui oleks võinud.
Mõni kohtunik.
Mõni ametnik.
Mõni inimene süsteemi sees
on viimane valgus ruumis,
kus kõik muu on juba tuhmunud.
Teie pärast ei sure usk.
Teie pärast ei muutu lootus naiivsuseks.
Teie pärast me ei anna alla.
Aitäh.
Teile, kes ei põlvita koorma all.
Teile, kes ei unusta inimest paragrahvi sees.
Kummarduse ja pühendusega Teile, kes veel mäletate, miks õigus loodi.