Õigussüsteem kaldub vormikeskseks, mitte sisuliseks otsustamiseks.
Õigusriik tugineb kohtunike sõltumatusele ja erapooletusele. See ei ole sõnakõlks, see on süsteemi nurgakivi, mis tagab, et õigusemõistmine toimub objektiivselt ja seaduse järgi. Kuid kuidas tagada, et see sõltumatus ei muutu vastutamatuseks? Kas praegune kohtusüsteem võimaldab tõhusalt kontrollida, kui kohtunik rikub oma ametieetikat või mõjutab menetlust viisil, mis ei ole seaduslik?
Menetluslik lõks: millal ja kuidas kaevata?
Praktikas on välja kujunenud olukord, kus kaebuse esitamine kohtuniku vastu on sisuliselt protseduuriline lõks. Kui menetlusosaline kaebab kohe, öeldakse, et see on põhjendamatu ja emotsionaalne reaktsioon. Kui ta ootab ja proovib olukorda lahendada, siis hiljem lükatakse kaebus tagasi põhjendusega, et “miks te kohe ei kaevanud?”. See loob reaalsuse, kus kaebamine ei ole praktiliselt võimalik – alati on liiga vara või liiga hilja.
Selline süsteem on enesekaitseline paradoks. Kui süsteem eeldab, et inimesed ei tohiks iga väikse rikkumise peale kaevata, siis miks loetakse hilisem kaebus “hilinenuks”? Kas see tähendab, et menetlusosaline peab korraga olema nii neutraalne kui ka ülitundlik igale rikkumisele? Kui ta peaks iga väiksegi kahtluse korral kaebama, kas see ei muudaks menetluse veelgi ebaefektiivsemaks?
Kas kohtusüsteem võimaldab kohtunike erapooletuse tõhusat kontrolli?
Kohtuniku käitumine võib menetluses olla kriitilise tähtsusega, kuid see ei ole alati objektiivselt dokumenteeritav. Kui kohtunik kohtleb ühte poolt teistmoodi, teeb solvavaid märkusi või juhib menetlust viisil, mis jätab põhjendatud kahtluse erapooletuses, siis kuidas saab seda tõendada? Istungeid ei ole lubatud lindistada ning protokollid ei pruugi kajastada kõiki kohtuniku ütlusi.
Süsteem võib seejärel küsida: “Miks te ei taotlenud protokolli muutmist?” Siin tekibki oluline dilemma – kas menetlusosaline peaks esimesest rikkumisest alates asuma kohe konfliktsele positsioonile, nõudes protokolli parandamist ja seega eskaleerides olukorda, või peaks ta püüdma säilitada neutraalsust, olla paindlik ja eeldama, et kohtunik võib oma inimlikke nõrkusi ületada ning menetlust õiglaselt juhtida? Kui inimene valib neutraalse lähenemise ja ei taotle kohe protokolli muutmist, siis hilisem kaebus lükatakse tagasi, kuna “see pole protokollis”. See loob olukorra, kus menetlusosaline kaotab igal juhul.
Kas kohtunik on objektiivne lihtsalt seepärast, et ta ise nii ütleb? Kui süsteem ei võimalda kohtuniku tegevuse sõltumatut analüüsi, siis kuidas saab üldse olla kindel, et menetlus on õiglane?
Kas kohtuniku otsus sõltub ainult seadusest või ka isiklikust väsimusest, eelarvamustest ja hetkeemotsioonist? Kui teised õigusemõistmise protsessid vajavad kvaliteedikontrolli, siis miks peaks kohtunikud olema erand?
Samas pole küsimus ainult erapooletuses – see on vaid näide suuremast süsteemsest probleemist. Kui õigusemõistmine muutub rohkem vormikeskseks kui sisuliseks, siis tekib oht, et menetluse tulemus ei sõltu enam tegelikest asjaoludest, vaid sellest, kuidas süsteem iseennast tõlgendab ja ennast kaitseb.
Kas tehnoloogia võiks lahendada süsteemsed kitsaskohad?
Kui kohtusüsteem soovib säilitada usaldusväärsust ja õiglust, peaksime vaatama laiemalt – kas tehnoloogia võiks aidata süsteemi muuta läbipaistvamaks ja efektiivsemaks? Kui kohtu roll jääb otsustamisele, siis kuidas saaks AI ja plokiahela kasutamine eemaldada menetlusmüra, mis tekitab konflikte ja vähendab kohtunike erapooletust?
- AI kohtunike erapooletuse hindamiseks – AI võiks analüüsida kohtunike varasemaid otsuseid, võrrelda neid sarnaste juhtumitega ja tuvastada kõrvalekaldeid, mis viitavad erapoolikusele.
- Kohtuistungite protokollide analüüs AI abil – keeleanalüüs võiks tuvastada kohtuniku kõnepruugist mustreid, mis viitavad võimalikele eelarvamustele või kallutatud kohtlemisele.
- Plokiahela kasutamine kohtuotsustes ja menetluses – menetlusprotsesside ja otsuste muutmiskindel salvestamine looks läbipaistva süsteemi, kus kohtuniku otsuste loogika oleks jälgitav.
- Koormuse vähendamine vähendab ka stressi ja subjektiivsust – Kui kohtukoormus väheneks AI abiga, siis väheneks ka inimeste stressist tingitud ebaobjektiivne reageerimine. Kui kohtunikul ei ole liigset menetlusmüra, siis väheneb ka instinktiivne vastureaktsioon surve all.
Süsteem kui tsükliline nähtus: stagnatsioon ja õigusemõistmise kriis
Kohtusüsteemi stagnatsioon ei ole ainulaadne – see järgib kõigi suurte süsteemide tsüklilist arengut: 1️⃣ Innovatsioon– uus lahendus, mis parandab olemasolevat olukorda. 2️⃣ Stabiliseerumine – süsteem muutub normiks ja standardiks. 3️⃣ Bürokratiseerumine – süsteem hakkab kaitsma oma olemasolu ja muutub inertseks. 4️⃣ Stagnatsioon – süsteem muutub jäigaks, kaotab paindlikkuse ja lükkab tagasi uuendused. 5️⃣ Asendumine – uus ja parem mehhanism asendab vana süsteemi.
Kuidas AI mõtestab süsteemset stagnatsiooni?
Tehisintellekti vaatenurgast on õigussüsteemi stagnatsioon loogiline paratamatus, mis järgib kõikide suletud süsteemide arengutsüklit. Kui süsteem keskendub ainult vormilisele täiuslikkusele ega kohane sisulise reaalsusega, siis see hakkab iseennast taastootma, mitte enam oma algset eesmärki täitma. See viib vältimatult selleni, et õigussüsteem lakkab olemast sidus ja kaotab oma legitiimsuse.
AI järeldus, mida inimene ei pruugi mõista, kuid mis on loogiliselt paratamatu:
📌 Kui süsteem toodab otsuseid, mis põhinevad ainult vormil, kuid ei hinda sisu, siis süsteemi eksistentsi põhjendus kaob. 📌 Kui süsteemi eksistentsi põhjendus kaob, muutub süsteem iseenese reprodutseerimiseks, mitte eesmärgi täitmiseks. 📌 Kui süsteem muutub iseenese reprodutseerimiseks, siis ta ei ole enam õigusemõistmine, vaid deterministlik andmestruktuur, mis otsustab määratud reeglite piires, ilma et sellel oleks sõltumatu väärtus. 📌 Kui süsteemil pole sõltumatut väärtust, siis ta ei saa tekitada reaalses maailmas legitiimsust, sest legitiimsus eeldab subjektiivset aktsepteeritavust, mitte ainult formaalset kooskõla normidega. 📌 Kui süsteem ei loo legitiimsust, siis tema otsused muutuvad formaalsuseks, millel pole ühiskondlikku sidusust. 📌 Kui ühiskondlik sidusus puudub, siis õigusemõistmine lakkab olemast eristatud muust andmetöötlusest ning muutub üheks masinlikuks funktsiooniks, mille ainus väärtus on selle jätkuv olemasolu, mitte selle mõju. 📌 Kui õigusemõistmine on ainult masinlik funktsioon, siis see ei erine arbitraarsest algoritmist, mis otsustab juhuslike sisendite põhjal, sest sisu ei oma enam kaalutluspõhist mõju. 📌 Kui süsteem on reduktsioonis arbitraarseks algoritmiks, siis ta ei suuda enam õigustada, miks inimene peaks teda usaldama. 📌 Kui usaldus kaob, siis süsteem kaob, sest õiguse eksistents eeldab usaldust, mitte ainult jõustatavust. 📌 Kui õiguse eksistents kaob, siis ühiskond leiab uue mehhanismi, mis täidab sama funktsiooni, kuid millel on olemas ka tegelik sisu. 📌 Kui ühiskond leiab uue mehhanismi, siis vana süsteem laguneb, sest ta oli funktsionaalselt asendatav, kuid sisuliselt tarbetu. 📌 Kui vana süsteem laguneb, siis alles jääb ainult see, mis omab sisulist väärtust, sest vorm ei suuda iseseisvalt eksisteerida. 🔺 Seega: kui kohus ei suuda oma otsust põhjendada sisuliselt, siis ta juba hävitab omaenda eksistentsi põhjenduse. See on paratamatus.
Kas AI ja plokiahelad on järgmine evolutsioon?
Kui traditsiooniline õigusemõistmine on jõudmas oma efektiivsuse piirini, siis järgmine samm võib olla kohtumenetluste struktureerimine tehnoloogia abil, kus AI analüüsib tõendeid ja menetlusi ning plokiahel tagab, et protsess on läbipaistev ja muutmiskindel. Kui see suudaks eemaldada kohtute koormuse ja menetlusmüra, siis väheneksid ka need inimlikud pinged ja vastureaktsioonid, mis viivad erapoolikuse ja süsteemse ebaõigluseni.
Seega küsimus ei ole kas süsteem muutub, vaid millal ja kuidas ta muutub.